Päikseline porgandivorm

Viimases kodust saadetud "toiduabipakis" olnud porgandid ja purgitäis purustatud tomateid jõudsid seekord söögilauale sellise tervisliku vormiroana, mis maitseb hästi nii soojalt kui ka külmalt. Ilusalt erksavärviline toit toob kindlasti väheke päikest ka koledalt sombusesse ilma :)

300 g porgandeid
400 g purustatud tomateid
300 g kodujuustu
3 muna
soola-pipart
paar oksa rosmariini
õli

Koori ja riivi porgandid. Kuumuta pannil õli ning lisa porgandid. Prae kergelt läbi, keera kuumus madalamaks ning hauta porgandid kaane all pehmemaks. Lisa pannile purustatud tomatid (lasin tomatid enne veel läbi sõela, et seemnetest lahti saada) ja rosmariini, maitsesta soola-pipraga. Lase kaane all veel veidi podiseda. Samal ajal sega kausis kodujuust ja munad. Lase porgandi-tomatisegul veidi jahtuda ning lõpuks lisa see kodujuustule ja sega kogu kupatus kokku. Vala saadud segu ahjuvormi ja pane 200 kraadi juures ahju, kuni vorm on ilusti läbi küpsenud.

Kukeseentega orsoto

Leidsin sügavkülmast veel suvel korjatud kukeseeni, kuid varasema lemmiku risoto asemel otsustasin seekord hoopis orsotot teha. Varem olen teinud peediorsotot, seega oli see mu teine katsetus selles vallas ning tulemus oli ootuspäraselt väga maitsev.

300 g odrakruupe (üleöö vees leotatud)
400 g (külmutatud) kukeseeni
2 sibulat
2 dl valget veini
1 l köögiviljapuljongit
60 g parmesani juustu
tüümianit
soola-pipart
õli

Tükelda sibulad. Kuumuta poti põhjas õli, lisa sibulad ning prae kergelt läbi. Lisa kukeseened ning prae veel veidi. Lisa leotatud ja kurnatud kruubid, prae mõni minut. Lisa potti vein ning kuumuta, kuni enamus veinist on kruupide sisse imendunud. Lisa osade kaupa puljong (uus ports puljongit lisa siis, kui eelmine on kruupide sisse imendunud). Hauta, kuni kruubid on pehmed. Maitsesta soola, pipra ja tüümianiga. Kõige viimasena lisa riivitud parmesan.

Chocomint

Juba pikka aega ei lasta mind sugulaste sünnipäevadel uksest ilma koogita sisse. Antud koogi puhul kasutasin ühte oma lemmikkooslust - piparmünt ja šokolaad. Põhjaks läksid tavalised šokolaadiküpsised, vahele piparmündine ricotta kiht Marianne kommidega ning peale ganache. 

Põhi:
1,5 - 2 pakki šokolaadiküpsiseid (kasutasin Selga küpsiseid)
100 g võid

Ricotta kiht:
600 g ricottat
200 ml vahukoort
1 pakk (220g) Marianne komme
4 suurt muna
50 g suhkrut
kuivatatud piparmünti

Ganache:
200 ml vahukoort
200 g tumedat šokolaadi

Põhja jaoks purusta küpsised ning sega sulatatud võiga. Küpsiste täpne kogus sõltub vormi suurusest - minu vorm oli 28 cm läbimõõduga ning kasutasin peaaegu 2 pakki (mõni küpsis kadus kahtlastel asjaoludel :) ). Kata küpsisepuruga vooderdatud koogivormi põhi ja servad, pane külmkappi.
Täidise jaoks sega ricotta, vahukoor, munad ja suhkur. Purusta Marianne kommid köögikombainis peeneks ning lisa ricotta-segule. Kuna tahtsin veidi tugevamat piparmündimaitset lisasin värske piparmündi puudumisel veidi uhmris peenestatud kuivatatud piparmünti. Vala täidis koogipõhjale ning küpseta 180 kraadi juures, kuni kook on kuldpruun ning keskelt läbiküpsenud. Lase jahtuda.
Katte jaoks kuumuta koort ning vala kuum koor šokolaaditükkidele. Sega, kuni šokolaad on sulanud ja segu ühtlane. Vala jahtunud koogile ning pane külma tahenema.

Soe kapsasalat

Kuna kevad on peaaegu käes, tähendab see muuhulgas ka seda, et kelder on heast-paremast praktiliselt tühjaks söödud. Kui viimane kord emaga rääkisin sel teemal, mida tal mulle kodust Tallinnasse saata oleks, siis peale kapsa ja porgandi enam suurt midagi valikus polnud. Saadud kapsast sai aga ühe ütlemata maitsva sooja salati, mis kadus pannilt üsna kosmilise kiirusega.

Salati jaoks on vaja:
500 g kapsast
200 g suitsupeekonit
1 sibul
3 spl valge veini äädikat
10 päikesekuivatatud tomatit
soola
pipart
tšillihelbeid

Lõika peekon väikesteks kuubikuteks ja prae pannil, kuni rasv on välja sulanud. Lisa hakitud sibul ning prae veel mõni minut. Pane pannile kapsaribad, lisa valge veini äädikas ning hauta kaane all, kuni kapsas on veidi pehmem, kuid veel krõmpsub. Lisa väikemateks tükkideks lõigatud tomatid ning maitsesta soola, pipra ja tšillihelvestega.

Vahva karuott

Nädalavahetus möödus väga usinalt küpsetades ja torte meisterdades. Lisaks iseseisvuspäevale pühendatud tordile valmis ka üks üliarmas karutort. Käisime väikse sugulase katsikul ja mõtlesin, et millal veel tuleb võimalus teha üks armas lasteteemaline tort. Enda sünnipäeval oleks ju natuke veider sellist pakkuda. Kuna väikse poisi nimi on Ott, siis tuligi teha üks lõbus karutort.

Kook koosnes mandlibiskviidist, mille vahel oli maasikavõie (curd) ja vahukoor. Pealt katsin tordi ganache'iga ja sinise martsipaniga.

Mandlibiskviit:

6 muna
1,5 dl suhkrut
2 dl jahu
0,5 dl kartulitärklist
1 dl jahvatatud mandleid
1 tl küpsetuspulbrit

Maasikavõie:
500 g maasikaid (kuna värskeid polnud kuskilt võtta, kasutasin külmutatud maasikaid)

1 aplsini koor ja mahl

1 sidruni koor ja mahl

300 g suhkrut 

200 g võid

6 muna

6 dl vahukoort
maitse järgi suhkrut ja vanilliekstrakti

Biskviidi jaoks vahusta munad suhkruga ning lisa õrnalt segades omavahel segatud kuivained. Vala taigen küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäivasse vormi (28 cm läbimõõduga) ja küpseta 180-kraadises ahjus. Tegin 2 biskviiti - ühe pea jaoks, teisest sai karu lips ja kõrvad.

Maasikavõide tegemiseks pane maasikad koos apelsini ja sidruni koore ning mahlaga potti ja lase natuke pliidi peal podiseda. Püreesta maasikad köögikombainis ning seemnete eemaldamiseks lase segu läbi sõela. Edasi pane segu kuumakindlasse kaussi ning aseta vesivannile. Lisa suhkur ja kuubikuteks lõigatud või. Klopi munad kausis lahti ning lisa maasikatele. Sega pidevalt, kuni võie pakseneb. Lase jahtuda.

Vahusta koor suhkruga, lisa vanilliekstrakt.

Lõika biskviidid kolmeks kihiks, ühest biskviitpõhjast lõika välja lips ja kõrvad. Pane esimene kiht alusele, immuta. Määri kõigepealt põhjale maasikavõie, seejärel vahukoor. Kata teise kihiga ning korda tehtut. Viimaseks kihiks jääb biskviit. 

Kaunistamiseks valmista ganache (kuumuta vahukoor ja vala tükeldatud šokolaadile, sega, kuni šokolaad on sulanud). Kata sellega karu pea ja kõrvad. "Karvase" efekti saavutamiseks tõmba kahvliga šokolaadile väiksed triibud. Karu nina ja kõrvade jaoks vahusta allesjäänud ganache, et saada heledam kreem. Lipsuosa kata martsipaniga. Silmade ja nina juures kasutasin veel vahukoort ja šokolaadi(nööpe).

Ну заяц, погоди!

... ehk minu esimene kokkupuude küülikuga köögis.
Ma ei ole siiani päris kindel, kuidas see juhtus, aga igatahes jõudsime pärast viimast poeskäiku koju, küülik kotis. Kuna ma pole varem küülikut valmistanud, asusin kohe põnevusega retsepte otsima ning valituks osutus see küülikuraguu kartuli-porgandipüreega Rannamõisa retseptiblogist.
Kokkama asudes olin põnevil nagu laps, kes on uue mänguasja saanud. Lõpptulemus oli suurepärane - liha oli ülimaitsev ning mõnusalt pehmeks haudunud.
Kindlasti jõuab küülik mu kööki teistelgi kordadel.

Retsepti siia kopeerima ei hakka, sest suuri muudatusi ma ei teinud. Tulemus on aga pildil näha (siinkohal on väga kahju, et maitset ja lõhna blogi kaudu edastada ei saa).

Tort isamaale 2014

Olen mitu aastat jälginud Nami-Nami isamaaliste tortide võistlust "Tort isamaale"ja siiani vaid imetlenud teiste tehtud töid. Sel aastal mõtlesin juba varakult, et võiks ka lõpuks ise osa võtta. Mõeldud, tehtud.

Soolaseks tordiks tegin muna-kodujuustu ja suitsusingikreemiga võileivatordi "Külluslikud köögiviljakorvid". Alguses oli mõte teha midagi kalaga, aga kuna mu vend pole kõige suurem kalasõber, mõtlesin ka tema peale ja tegin talle sobilikuma variandi. Muna-kodujuustukreemi jaoks läks vaja muna, kodujuustu, võid, soola-pipart ja tilli; singikreemi jaoks suitsusinki, majoneesi, hapukoort, soola-pipart ja tüümiani. Täpseid koguseid ma öelda ei oska, tegin tunde järgi ja tegelikult jäi kreemi veel ülegi - sain teha veel ühe, mitte nii esindusliku väljanägemisega tordi. Võistlustordi tegin vormileiva sisse - lõikasin ääred ühes tükis ümbert ära, immutasin ääred ja põhja piimaga, panin põhja munakreemi, selle peale kihi leiba ning kõige peale singikreemi. Kaunistasin kirsstomatite, paprika, hapukurgi, lillkapsa ja rohelise sibulaga.

Magusaks tordiks tegin rukkileiva-sarapuupähkli tordi pohlamoosiga. Leiva-pähkli kooslus on alati mulle meeldinud ja hapu kodune pohlamoos sobib neile kaaslaseks imehästi. Eriti mõnus oli krõmpsuv leiva-pähkli pralinee tordi vahele pandud kreemi sees. 

Retsept ise on aga selline:

Tordipõhi:

4 muna

100 g rukkileiba

100 g kooritud ja röstitud sarapuupähkleid

100 g nisujahu

100 g suhkrut

1 tl küpsetuspulbrit

Kreem:

400 ml vahukoort
250 g ricotta kohupiimakreemi

250 g maitsestamata jogurtit

4 spl suhkrut

6 želatiinilehte

Leiva-pähkli pralinee

250 g suhkrut

200 g kooritud ja röstitud sarapuupähkleid

60 g kuivatatud leivakuubikuid (ilmselt sobiks ka riivleib, aga mina kasutasin isetehtud kuivatatud leivakuubikuid)

Lisaks kasutasin veel vahele määrimiseks 1 purgitäie kodust pohlamoosi ja põhjade immutamiseks piima; katteks läks vahukoor ja martsipanist lilled.

Põhja jaoks peenesta köögikombanis leib ja pähklid, lisa jahu ning küpsetuspulber. Vahusta munad koos suhkruga, tasakesi segades lisa juurde leiva-pähkli puru ja sega ühtlaseks. Segu vala küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäivasse koogivormi (mul oli 26 cm läbimõõduga) ning küpseta 180°C juures kuni kenasti kuldpruun ning läbi küpsenud (täpset küpsemisaega kahjuks ei vaadanud, pean veel harjuma sellega, et retseptide kirjapanemisel tuleb iga liigutus ära mõõta :) ). Lase jahtuda ning lõika põhi kaheks kihiks. Kuna tahtsin kõrget torti saada, tegin selliseid põhjasid 2 tükki ehk siis kokku tuli 4 kihti.

Kreemi jaoks vahusta vahukoor suhkruga, sega juurde jogurt ja ricotta. Kuna tort tuli kõrge, lisasin želatiini, et kreem veidi rohkem tarduks ja tort paremini püsti püsiks. Selleks pane želatiinilehed külma vette likku (umbes 10-ks minutiks), vääna kuivaks ning lahusta paaris supilusikatäies kuumas vees, pidevalt segades lisa želatiin peene joana kreemile.

Pralinee valmistamiseks kuumuta suhkrut madalal kuumusel kuni sulanud ja kuldpruuni värvusega. Lisa pähklid ja leivakuubikud, sega ühtlaseks. Vala segu küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning aja laiali. Valmis pralinee murra katki, pane köögikombaini ning purusta väiksemateks tükkideks. Pralineetükid sega kreemi hulka.

Tordi kokkupanemisel immutasin esimese põhja piimaga, määrisin peale moosi ja kreemi. Sama tegin ka teise ja kolmanda kihiga, neljanda biskviidikihi jätsin kõige peale ning panin tordi mõneks ajaks külmkappi tahenema. Enne serveerimist katsin tordi vahukoorega ning kaunistasin varem valmis tehtud martsipanililledega.

Tegu on kindlasti mu viimase aja lemmiktordiga. Maitsed on mõnusalt Eestimaised ning sobivad ideaalselt tähistamaks kodumaa sünnipäeva. Nüüd on aga jälle aastake aega, et järgmise aasta tordivõistluseks midagi head välja mõelda. :)

Panniroog särtsaka sidrunikanaga

Alustuseks üks nendest "vaata-mis-külmkapis-on-ja-tee-sellest-süüa" retseptidest. Seekord oli siis üks pakk broilerikintsuliha, mis ootas, et temast midagi head tehakse. Kaaslaseks leidsin talle sügisel sügavkülma pandud koduaias kasvanud aedube ja suvikõrvitsat. Sündis lihtne ja kiiresti valmiv köögiviljadest panniroog, millele andis särtsu sidrunimarinaadis seisnud kana.

Vaja läheb:
500g broilerikintsuliha
1 sidruni koor ja mahl
sool, pipar
oliiviõli

600g suvikõrvitsat
400g aeduba
3 spl sojakastet

Marinaadi jaoks sega kokku sidrunimahl ja -koor, veidi oliiviõli ning sool ja pipar. Lõika kanaliha väiksemateks tükkideks, vala üle sidrunimarinaadiga ja jäta mõneks ajaks maitsestuma.
Kui kana on piisavalt kaua seisnud, aja pann pliidil kuumaks ja pane kanatükid pannile särisema. Pruunista kergelt, lisa köögiviljad ja sojakaste. Hauta köögiviljad pehmeks, vajadusel lisa vett, kui vedelik on ära aurustunud. Ja just nii lihtne see ongi :)

Aega võttis, aga asja sai

Võtsin üsna pikka aega hoogu, enne kui see blogi lõpuks sündis. Olen söögitegemist armastanud nii kaua, kui ma ise mäletan. Juba mõnda aega olen jälginud erinevaid toidublogisid ja mõelnud, et võiks hakata ka oma köögikatsetusi kuhugi jäädvustama. Siiani sai aga laiskus kogu aeg võitu ja ainult mõtteks see jäigi.

Otsustavaks sai see, kui pärast järjekordset omaloomingut köögis ema kurtis, et temal ei seisa enam ammu meeles, mis toite ma teinud olen ja ma peaksin retseptid kuhugi üles kirjutama, et mõni teine kord hea vaadata oleks. Tegelikult on ta seda mulle varemgi öelnud, aga miskipärast sel korral otsustasin tegutseda. Seega kui sellest blogist peaks asja saama, siis pean tänama oma ema. Ka tema on väga hea kokk. Temalt olen ma ka ilmselt kõige rohkem õppinud ja alati on tore koos emaga süüa teha. Meie peamine erinevus on aga selles, et tema teeb pigem "vanu klassikuid", mida ta on aastataid teinud, mulle aga meeldib katsetada. Vahel proovin süüa teha mõne kindla uue retsepti järgi, vahel teen lihtsalt teoks enda peas sündinud ideed. Just need katsetused ma siia blogisse koondada tahangi. Et oleks endal hea vaadata ja võib-olla saab ka keegi teine häid ideid, nagu mina olen saanud paljudest teistest toredatest toidublogidest.